Aitab lobisemisest, meile peatselt saabuva helge tuleviku üle.

Lugedes teisipäeval, 16. Veebruaril toimunud riigikogu istungjärgu stenogrammi, mis puudutas ettevõtluskeskkonna arendamist ja tööhõive suurendamist, tekitas see vastandlike tundeid ja mõtteid. Teema iseenesest on hetkel ehk üks tähtsamaid, millega riik ja omavalitsused peaksid tegelema. Töötuse vähenemist hetkel siiski veel näha ei ole, vaid toimub hoopis vastupidine. Tänase päeva seisuga võiksime aga öelda, et oleme antud probleemi käsitlemisega juba natuke hiljaks jäänud, kuigi, kõik ei ole veel kadunud.
Te võite mind nüüd nimetada Savisaare sabarakuks või kelleks iganes, aga minule meeldis Tallinna linnapea sõnavõt ja ka reaalsed teod, mida Tallinn on teinud. Suurel hulgal töö kaotanud inimestel on siiski mingisugunegi rakendus. Nimetame neid siis sotsiaalseteke töökohtadeks või milleks iganes. Samuti saavad nad suuremat sissetulekut kui riik neile sotsiaaltoetusena maksab. Mõned väidavad, et need töökohad on ajutised ja ei lahenda probleemi ennast. Aga loomulikult on need töökohad ajutised ja ei olegi mõeldud probleemi lahenduseks, vaid selle leevendamiseks. Täna peame mõtlema ka sellele, et iga töö kaotanud inimese taga on veel inimesi, keda tööpuudus otseselt puudutab (abikaasa, lapsed). Seega, igasugune tegevus, mis annab natukenegi sisseulekut on ainult tervitatav, olgugi, et ajutine. Samuti tuleks üle vaadata riigipoolsete sotsiaaltoetuste süsteem. Sotsiaaldemokraadid on teinud selles suhtes väga häid ja riigile odavaid ettepanekuid, need küll ei vähenda vaesust aga leevendavad vähemalt natukene raskustes perede ja eriti laste olukorda. Sama eesmärki täidavad ka sotsiaalsed töökohad Tallinnas.