Aitab lobisemisest, meile peatselt saabuva helge tuleviku üle.

Lugedes teisipäeval, 16. Veebruaril toimunud riigikogu istungjärgu stenogrammi, mis puudutas ettevõtluskeskkonna arendamist ja tööhõive suurendamist, tekitas see vastandlike tundeid ja mõtteid. Teema iseenesest on hetkel ehk üks tähtsamaid, millega riik ja omavalitsused peaksid tegelema. Töötuse vähenemist hetkel siiski veel näha ei ole, vaid toimub hoopis vastupidine. Tänase päeva seisuga võiksime aga öelda, et oleme antud probleemi käsitlemisega juba natuke hiljaks jäänud, kuigi, kõik ei ole veel kadunud.
Te võite mind nüüd nimetada Savisaare sabarakuks või kelleks iganes, aga minule meeldis Tallinna linnapea sõnavõt ja ka reaalsed teod, mida Tallinn on teinud. Suurel hulgal töö kaotanud inimestel on siiski mingisugunegi rakendus. Nimetame neid siis sotsiaalseteke töökohtadeks või milleks iganes. Samuti saavad nad suuremat sissetulekut kui riik neile sotsiaaltoetusena maksab. Mõned väidavad, et need töökohad on ajutised ja ei lahenda probleemi ennast. Aga loomulikult on need töökohad ajutised ja ei olegi mõeldud probleemi lahenduseks, vaid selle leevendamiseks. Täna peame mõtlema ka sellele, et iga töö kaotanud inimese taga on veel inimesi, keda tööpuudus otseselt puudutab (abikaasa, lapsed). Seega, igasugune tegevus, mis annab natukenegi sisseulekut on ainult tervitatav, olgugi, et ajutine. Samuti tuleks üle vaadata riigipoolsete sotsiaaltoetuste süsteem. Sotsiaaldemokraadid on teinud selles suhtes väga häid ja riigile odavaid ettepanekuid, need küll ei vähenda vaesust aga leevendavad vähemalt natukene raskustes perede ja eriti laste olukorda. Sama eesmärki täidavad ka sotsiaalsed töökohad Tallinnas.
Optimismi pakub ka üks sõnavõtt, kus öeldakse, et ühel erakonnal on hea ja vettpidav plaan olukorra parandamiseks. Selleks tuleb astuda vaid 7 sammu ja oleme euroopas ühed esimesed, kes kriisist suuremate probleemideta ja kiiresti väljuvad. Kaugemale tulevikule mõeldes on need mõtted tõesti asjalik ja oluline on ka küsimus, et milliseid töökohti me soovime et edaspidi loodavat. Hetke probleem tööpuuduse osas ei paistnud selles sõnavõtus sedavõrd primaarne. Või on antud küsimus liiga konkreetne ja sellel puudub tulevikuvisioon? Aga tööpuudus on meil ju täna ääretult suur, ning inimesed vajavad tööd, et maksta makse, laene ja osta süüa. Kogu seda juttu lugedes tuli nostalgia peale. Nõukogude ajal olid täpselt samad fraasid kasutusel, peame mõtlema, võtame meetmed kasutusele, planeerime jne. Tegelikult ei juhtunud aga mitte midagi ja kõik kulges omas rütmis edasi. Täna hakkame jälle muutuma, odava tööjõuga, valdavalt allhankeid tegevaks maaks. Et selline tendents muutuks, peab kiiresti reformima haridussüsteemi ning toetama riiklikult, teadusasutuste ja ettevõtete koostööd. Sellisest koostööst võivad tekkida ja tõenäoliselt tekivatki tooted, mis on kogu maailmas innovaatilised ning loovad Eestile töökohti, mida nii väga soovime.


Valitsuse soov ja plaan, stimuleerida erinevate abipakettidega töötuid ise ettevõtjateks hakkama on loomulikult tore. Seoses eelnevaga leian selles plaanis siiski paar vägagi tõsist vasturääkivust. Kuna Eesti siseturg on äärmiselt väike ja sisetarbimine pidevalt väheneb, ning juba pikka aega tegutsenud ettevõted tõmbavad otsi koomale või lõpetavad tellimuste puudumisel tegevuse, siis millised on uute, turule tulevate kogenematute ettevõtjate ellujäämisvõimalused? Ma ervan, et väga halvad. Eesti ettevõtlus peab põhiliselt keskenduma ekspordile ja seda suunda peab riik jõuliselt toetama. 100 000 krooni starditoetust alustavale ettevõtele, ei võimalda tal kindlasti luua ettevõtet, mis oleks võimeline tootma ekspordiks. 100 000 krooni on väike raha isegi turundustegevuseks Eestis, aga kui sind ei teata, siis ei ole sind ka kliendi jaoks olemas. On küll olemas EAS-i poolt pakutavad ekspordi ja turundustoetused, aga väikeettevõtele käib ka nõutud


50% omaosaluse tasumine enamasti ülejõu, ning kui toetus makstakse veel kuludokumentide alusel (ehk peale tehtud kulutusi), jääb hea mõte teinekord lihtsalt finantside puudumisel teostamata. Pangast laenu saamise võimalusel, alustava ettevõte puhul, kelle omanik oli veel eile töötu, ei ole vist mõtet pikemalt peatuda.


Tänasel päeval on Eesti peamised eksportöörid valdavalt välisosalusega, või 100% mõne rahvusvahelise konserni omanduses olevad ettevõted, kellel on juba olemas oma müügikontorid ja kliendid üle maailma. Kahjuks on väga vähe selliseid Eesti kapitalil põhinevaid ettevõteid, kes on suutnud oma toodetega Euroopa või ka maailmaturule minna ja sinna jääda. Kurb fakt on aga see, et Eesti siseturg meid ei toida ja riiki tulevikus ülal ei pea. Seega peab riik hea ideega alustavaid või veel toimivaid ja oma toodetele ekspordipotensiaali omavaid ettevõteid igati toetama ja aitama. See peaks toimima läbi riigi poolt antavate garantiide, mis on mõeldud EAS-it toetuste saamiseks või pankadelt laenu saamiseks. Antud garantiid peaksid olema toetuse või laenu saamiseks vajaliku omaosaluse garanteerimiseksn ning loomulikult peaks riik tegema antud valdkonnas tihedat koostööd eelnimetatud asutustega. Ainult ilusatest sõnadest ja lubadustest kahjuks enam ei piisa, täna on vaja midagi konkreetsemat, kui Eestimaale peatselt saabuva helge tuleviku ülistamist.