Milline on Eesti energiamajanduse tulevik?


Iga aastaga muutub Eestile üha aktuaalsemaks energiavarustatusega seotud küsimus. Meil ei ole ühtset infot oma põlevkivi ressurside kohta. Antud kontekstis on viimane aeg hakata mõtlema uutele energiaallikatele. Eestile on oluline, et oleksime oma energiatootmises sõltumatud teistest riikidest ja et tootmisprotsess ei kujutaks ohtu Eesti loodusele ja kogu elukeskkonnale. Seoses eelnevaga ei ole vastuvõetav praeguse valitsuse plaan rajada Eestisse tuumaelektrijaam, mis kataks kogu meie elektrivajaduse.
Ühe suure tuumaelektrijaama rajamisega kaasnevad paljud probleemid ja riskid mille välistamine ei sõltu alati meie tahtest. Esimeseks probleemiks võib nimetada seda, et me ei ole siiski oma energiatootmises täiesti sõltumatud teistest riikidest.

Esimene pääsuke küladevahelises koostöös.

9. jaanuaril kohtusid Hageri rahvamajas Harjumaa külaliikumise Kodukant liikmed ja Kohila valla külavanemad. Kohal oli Harjumaalt 5 küla külavanemad (Vaidasoo, Kiviloo, Salu, Lokuti ja Peetri) samuti ka liikumise Kodukant tegevjuht Marianne Rosenfeld. Kohila vallast oli esindatud samuti 5 küla külavanemad või külaseltside juhid (Hageri, Sutlema, Angerja-Pahkla, Salutaguse ja Mälivere) Ettevõtmine sai alguse minu eestvedamisel. Kohtumise eesmärk oli koostöövõimaluste arutamine Kohila valla ja Harjumaa külavanemate ning samas ka külade vahel. Nagu jutust välja tuli oli Marianne Rosenfeld väga meeldivalt üllatunud minu kutsest. Üllatuse põhjustas tõik, et Kohila valla külavanemad olid esimesed, kes on neile koostööpakkumise teinud.

Väike selgitus 07.01 Maalehes ilmunud artikli kohta.

On tore, et antud lugu sai nõnda suure vastukaja, olgu see siis negatiivne või positiivne. Kuid kommentare lugedes tekkis arusaamatus, kas inimese tõesti kardavad Venemaad sedavõrd või olid kommenteerijad valdavalt paduisamaalased, kellele sõna Venemaa mõjub nagu härjale punane rätik. Me peame aru saama Eesti praegusest situatsioonist. Eesti kuulub EL-i ja NATO-sse. Tänu sellele on Venemaapoolne jõukasutamine Eesti suhtes väga vähetõenäoline. EL soovib ja arendab nii kui nii Venemaaga häid kaubandus- ja muid suhteid. Seda tehakse aga EL-i kuuluvate suurriikide huvidest lähtuvalt mitte Eesti. Meie poliitikute asi on selles protsessis aktiivselt ja konstruktiivselt osaleda, mitte loopida Venemaa suunas ainult süüdistusi ja nõudmisi. Et asjad Eesti poolt areneksid, peame ise otsa lahti tegema. Loomulikult sõltub edasine suuresti Venemaast aga siis saame vähemalt öelda, "näete me tegime...". Esialgu ei pea see midagi suurt olema, näiteks Narva  silla renoveerimine ja läbilaske parandamine, paremate transpordiühenduste loomine ja meie poliitikute poolse Venemaa süüdistamise lõpetamine. Suhete parandamise protsess saab olema väga keeruline ja pikaajaline aga teha seda tuleb. Venemaa on meie naaber ja selle vastu ei saa meie midagi teha. Mina ei näe mingit mõtet oma naabriga pidevalt kakelda. Teeme ennast ainult kõigi ees lolliks. Samas annab korralik kaubanduslepe meie ettevõtetele võimaluse siseneda lihtsamini ühele suurele turule, mis kokkuvõtes hajutaks riske ja looks uusi võimalusi, kui kaubelda ainult Euroopaga. 

Peale eurot tulgu või veeuputus.

Uus aasta on alanud ja paljudel on tärganud uus lootus: “äkki sellel aastal …..”. Kahjuks tuleb vanast aastast kaasa selline taak, mis jätab enamuse nendest ootustest lootuseid paremaid aegu ootama.
Praegu läheb kogu valitsuse aur eurotsooniga liitumise peale. Kiidetakse ennast selle nimel tehtu eest ja tuuakse näiteks euroopa finantsinstitutsioonide tunnustavaid sõnavõtte meie kärbete ja väikese välisvõla kohta. Alati, kui selliseid kiidukõnesid kuulen, tekib mõte, kelle ja mille jaoks seda tehakse ja keda peetakse nendeks lollideks, kes kõike seda peaksid uskuma. Valitsus, mille peamiseks ülesandeks peaks olema tagada Eestis elavatele ja siin makse maksvatele inimestele inimväärne elukeskkond, on läinud teist teed. Täna sõidetakse nendest inimestest euro nimel rahulikult teerulliga üle. Kõik inimese elementaarsed vajadused ja väärtused on muudetud rahanumbriteks, et näha palju nende kaotamine meid eurole ehk “õnnele” lähemale toob. Tundub, et euro saab olema riigikogu valimistel praeguste valitsuserakondade kampaania
vundamendiks. Muud neil ju välja pakkuda ei ole! Seni on nad kõigist enda lubadustest taganenud või neid ignoreerinud, va. emapalga ülempiir, mis on kasulik ainult kõrgepalgalistele.

Halvasti laotud vundament, rikub kogu maja.

Hetkel käivad suured vaidlused põhikooli ja gümnaasiumiseaduse üle. Nagu igal uuendusel on ka sellel oma häid ja samas ka halbu külgi. Gümnaasium eraldatakse põhikoolist ja neist saavad kaks eraldiseisvat üksust. Gümnaasiumi säilimiseks peab seal õppima teatud arv õpilasi. See paneb löögi alla paljud väiksemad maakoolid kes siiski suudavad anda hea tasemega üldharidust. Mida me hetkel antud muudatustega saavutame, ei oska öelda. Lõhutakse ainult hästi toimivad üksused pakkumata midagi asemele. Ei tule sealt erilist kokkuhoidu ei riigile ega omavalitsustele, õpetajad jäävad enamuses ju põhikooli tööle ning koolihoone haldus ja ekspluatatsioonikulud ei vähene. Samas kui õpilaste arv kasvab, siis on kõike seda taastada vägagi keeruline. Samuti ei ole meil hetkel piisavalt alternatiive gümnaasiumile. Kutsehariduses on erialade valik suhteliselt piiratud ja sealt saadavad oskused ei vasta mitte alati tööturu vajadustele. Seoses eeldatava õpilaste arvu suurenemisega võib tekkida probleeme ka õpilaskodu kohtadega. Kas neid jätkub või mitte? Ja kui ei jätku, siis kellelt saavad koolid piisavalt vahendeid nende juurde ehitamiseks? Probleeme jagub, aga selleks probleemid ju on, et neid lahendada. Loodan ainult, et otsuseid ei tehta kiirustades ja et otsused ei ole poliitilised, vaid inimesi ja tulevikku arvestavad. Vead valede otsuste näol, maksavad hiljem valusalt kätte

MaSu on lõppemas ja AnSip algamas.

Kahed valimised on läbi ja aastagi hakkab otsa saama. Selle aastaga peaks lõppema ka MaSu (e. majandussurutis) ja uuest aastast algama AnSip (e. annab sipelda). Paras aeg on arutleda, mida siis õieti korda on saadetud.Kohalikud valimised läksid meil paremini kui eelnevatel aastatel. Tegime tihedat koostööd nii Eestimaa Roheliste erakonnaga kui ka Rahvaliiduga. Seda, et meie koostöö õnnestus näitab juba see, et vähemalt Raplamaal jätkub see ka peale valimisi. Kuigi loen valimised õnnestunuks, ei ole hõiskamiseks samuti erilist põhjust, alati saab paremini. Kiita ja tänada tuleb hoopis valijaid, selle eest, et nad valima tulid. Sellist valimisaktiivsust ei osanud tõesti oodata.
Mida head on siis rahvale käesoleval aastal suudetud pakkuda? Otsisin mis ma otsisin, aga ei leidnud õieti midagi. Kui siis ainult kohalikud omavalitsused lõpetasid või lõpetavad käimasolevaid ehitisi, aga järgnevateks aastateks on nendegi võhm otsas ja enamuse püksirihm nõnda pingul, et sinna vahele mahuvad ainult unistused. Riigi poolt oleme kogenud ainult ebameeldivaid üllatusi, vaatamata lennukatele lubadustele. Peatati riigipoolsed maksed pensionisambasse, vähendati haigushüvitisi ning tõsteti käibemaksu ja mitmeid aktsiisimakse ja lisa on tulemas. Lisaks kõigele tehti ka töötaja koondamine ääretult lihtsaks, ning vähendati töötuskindlustust. Meie poolt oli välja pakutud ka töötajasõbralikum varjant, millega olid nõus nii tööandjad
kui ka ametiühingud, aga ikka valiti mitmest halvast see kõige halvem. Haigeks jäämist ei saa inimesed endale lubada, kuna see mõjub laastavalt perekonna eelarvele. Parem põeme kõik haigused töökohal olles läbi ja loodame, et sellest mingeid tõsisemaid tüsistusi ei teki. Töötus on kasvanud Eesti ajaloos rekordilisele tasemele ja kasvab eeldatavasti veelgi. Ei näe ma kuskil ühtegi uut töökohta, mida valitsuserakonnad valimiste ajal lubasid. Ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest võime ainult und näha, seda ka 25 aasta pärast.

Kaos nimega “jõulud”.

Jälle on see käes. Lastel silmad säravad ja ootused on suured. Täiskasvanutel hakkavad silmad kilama mingit laadi hullusest ning mõtted jooksma täiesti ebaloogilist rada pidi. Kui kogu aasta räägiti ainult säästmisest ja säästmisest, siis detsembris tekib inimestel nagu paanika võimaliku rahareformi ees uuel aastal ja kinnisidee kõikidest aasta jooksul kogutud säästudest võimalikult kiiresti vabaneda. Imelik on see, et isegi inimesed, kes kogu eelneva aasta on kõva häälega rääkinud kui raske neil on, pole tööd, pole süüa, pole õieti midagi, leiavad äkki midagi ja võtavad täie rinnaga kogu sellest kaosest osa.
Tahaks jõulu ajaks metsa vaikusesse ja rahusse minna. Tsivilisatsioonis hakkavad käed värisema. Ikka need samad “Tiliseb tiliseb aisakell”, “Püha öö” ja teised jõululaulud. Need lood tilisevad pühalikult juba uneski, tõsi väikeste varjatsioonidega, ja selle eest ei ole pääsu. Kõikjal samad dekoratsioonid väikeste lisadega, mis karjuvad silma, ning ei hiilga just tagasihoidlikuse ja maitsekusega. Igal pool samad jutud “kust, mida, mis hinnaga, kui palju jne.” sõltumata inimese vanusest, soost või rahvusest.
Jõulude ajal suudame millegipärast olla vägagi tolerantsed teineteise suhtes, aga seda vist sellepärast, et meil kõigil on ühine eesmärk ja siht, osta, osta ja veel kord osta.

Õnneliku lõppevat ja uut aastat.


Kahed valimised on läbi. Valimiste eel kuulsime niivõrd ilusaid ja häid lubadusi, et momendil peaksime olema juba seitsmendas taevas. Peale valimisi juhtus aga see tavaline ning inimene muudeti lihtsaks lüpsilehmaks valitsuse käes. On tõstetud käibemaksu, kütuseaktsiisi, gaasiaktsiisi, vähendatud haigushüvitisi, töötuskindlustusmakseid, on tehtud koondamine ääretult lihtsaks ja vähekulukaks jne. Kõik see on tehtud eelarve tasakaalustamise, töökohtade loomise ja ühe püha lehma “euro” nimel, mis peaks tooma õnne meie õuele. Ja, et näidata meie inimeste tublidust ei plaanita piirduda nii vähesega vaid võtta veel ja veel. Tõsta veel kütuse aktsiisi ja samuti ka elektri aktsiisi. Tänase päeva seisuga töökohad siiski vähenevad, eelarvet peetakse jälle liiga optimistlikuks ning euro kasutuselevõtt on jätkuvalt küsitav. Kuna me lõpuks saame Laari poolt lubatud töökohad või jõuame viie rikkaima riigi hulka nagu Ansip lubas? Või oleme need lubadused juba unustanud!
On teada, et suur osa Eesti elanikkonast vaevleb suuremal või vähemal määral stressis. Väga tänuväärne on praeguse valitsuse püüe vabastada suurem osa elanikkonnast vähemalt ühest võimalikust stressi tekkimise põhjusest, nimelt kuidas kulutada oma teenitud raha. Koos kütuse ja elektri hinna tõusuga tõusevad automaatselt ka kõikide toodete ja teenuste hinnad, samal ajal kui paljudel inimestel on seoses majandussurutisega alandatud palkasid ja rekordarv inimesi Eesti ajaloos on jäänud töötuks. Usun, et suurel osal peredest on kogu sissetulek kogu kuu lõikes ära planeeritud ja igasugused ekstsessid on seal lubamatud. Kõik see eelnev teeb pere eelarve planeerimise ääretult lihtsaks või seal ei olegi õieti midagi planeerida. See vabastab neid suurest hulgast valikutest mis võivad tekitada vaidlusi ja tülisid perekonnas ja seega ka võimalikust stressist.
Mida teha, et inimestel siiski tekiks selline meeldiv stress ja neil tekiks valikuvõimalus kuidas oma sissetulekut kulutada ning sams jääks ka riigile piisav tulubaas. Loomulikult peab toimuma teatud maksutõus, kuid mitte selline nagu täna. Kõige pehmem ja inimestele vastuvõetavam võimalus oleks astmeline tulumaks. See ei kahandaks märgatavalt kellegi elustandardit. Astmeline tulumaks on kasutusel kõigis skandinaaviamaades ja ei ole mina kuulnud selle üle suurt nurinat ega ole näinud, et sealt väga mujale kiputaks. Meie valitsuse poliitika, tõsta aktsiise ja käibemaksu toodetel ilma milleta inimesed elada ei saa nagu elekter, kütus, gaas, toit on lühinägelik ja annab kõige valusamalt tunda just väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestel. Samas tänu haigushüvitiste vähendamisele ei ole inimestel enam puht rahalistel põhjustel võimalik haige olla. See tekitab eeldatavasti olukorra kus paljud põevad oma gripi läbi tööl olles nakatades samas teisi ja saades ise tõsiseid tüsistusi, millest arenevad hiljem haigused mille ravi maksumust ei oska momendil isegi ennustada. Antud otsused panevad tõsiselt mõtlema, kas Eesti on ikka see õige koht kus elada, töötada ja kuhu makse maksta.