Õnneliku lõppevat ja uut aastat.


Kahed valimised on läbi. Valimiste eel kuulsime niivõrd ilusaid ja häid lubadusi, et momendil peaksime olema juba seitsmendas taevas. Peale valimisi juhtus aga see tavaline ning inimene muudeti lihtsaks lüpsilehmaks valitsuse käes. On tõstetud käibemaksu, kütuseaktsiisi, gaasiaktsiisi, vähendatud haigushüvitisi, töötuskindlustusmakseid, on tehtud koondamine ääretult lihtsaks ja vähekulukaks jne. Kõik see on tehtud eelarve tasakaalustamise, töökohtade loomise ja ühe püha lehma “euro” nimel, mis peaks tooma õnne meie õuele. Ja, et näidata meie inimeste tublidust ei plaanita piirduda nii vähesega vaid võtta veel ja veel. Tõsta veel kütuse aktsiisi ja samuti ka elektri aktsiisi. Tänase päeva seisuga töökohad siiski vähenevad, eelarvet peetakse jälle liiga optimistlikuks ning euro kasutuselevõtt on jätkuvalt küsitav. Kuna me lõpuks saame Laari poolt lubatud töökohad või jõuame viie rikkaima riigi hulka nagu Ansip lubas? Või oleme need lubadused juba unustanud!
On teada, et suur osa Eesti elanikkonast vaevleb suuremal või vähemal määral stressis. Väga tänuväärne on praeguse valitsuse püüe vabastada suurem osa elanikkonnast vähemalt ühest võimalikust stressi tekkimise põhjusest, nimelt kuidas kulutada oma teenitud raha. Koos kütuse ja elektri hinna tõusuga tõusevad automaatselt ka kõikide toodete ja teenuste hinnad, samal ajal kui paljudel inimestel on seoses majandussurutisega alandatud palkasid ja rekordarv inimesi Eesti ajaloos on jäänud töötuks. Usun, et suurel osal peredest on kogu sissetulek kogu kuu lõikes ära planeeritud ja igasugused ekstsessid on seal lubamatud. Kõik see eelnev teeb pere eelarve planeerimise ääretult lihtsaks või seal ei olegi õieti midagi planeerida. See vabastab neid suurest hulgast valikutest mis võivad tekitada vaidlusi ja tülisid perekonnas ja seega ka võimalikust stressist.
Mida teha, et inimestel siiski tekiks selline meeldiv stress ja neil tekiks valikuvõimalus kuidas oma sissetulekut kulutada ning sams jääks ka riigile piisav tulubaas. Loomulikult peab toimuma teatud maksutõus, kuid mitte selline nagu täna. Kõige pehmem ja inimestele vastuvõetavam võimalus oleks astmeline tulumaks. See ei kahandaks märgatavalt kellegi elustandardit. Astmeline tulumaks on kasutusel kõigis skandinaaviamaades ja ei ole mina kuulnud selle üle suurt nurinat ega ole näinud, et sealt väga mujale kiputaks. Meie valitsuse poliitika, tõsta aktsiise ja käibemaksu toodetel ilma milleta inimesed elada ei saa nagu elekter, kütus, gaas, toit on lühinägelik ja annab kõige valusamalt tunda just väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestel. Samas tänu haigushüvitiste vähendamisele ei ole inimestel enam puht rahalistel põhjustel võimalik haige olla. See tekitab eeldatavasti olukorra kus paljud põevad oma gripi läbi tööl olles nakatades samas teisi ja saades ise tõsiseid tüsistusi, millest arenevad hiljem haigused mille ravi maksumust ei oska momendil isegi ennustada. Antud otsused panevad tõsiselt mõtlema, kas Eesti on ikka see õige koht kus elada, töötada ja kuhu makse maksta.

Teine variant inimesi aidata oleks minu arust järgmine. Võiksime alandada käibemaksu esmatarbekaupadelt, elektrilt ja kütuselt samas aga tõsta makse nn. luksuskaupadele. Need võiksid olla autod, mööbel, elektroonika, riided ja muu importkaup mida me igapäevaselt ei osta või mis ei ole eluks hädatarvilik. Antud hinnatõus aitaks ehk vähendada ka asjade mõttetut vahetamist ja kulutamist ning sellega ka üleliigse olmeprügi tekkimist.
Kas meil tasub aga euro nimel olla valitsuse lüpsilehmaks? Ega see euro nii halb ka ei ole. Maksta temaga saab ja teeb reisimise mugavamaks, see on selge. Oma välimuselt nii ilus kui Eesti kroon ta minu arust ei ole, aga ilu on subjektiivne mõiste ja raha väärtust ta ei vähenda. Ettevõtetel läheb arveldamine välisklientidega samuti lihtsamaks ja konkreetsemaks ning kaovad ära mõningad valuutariskid ja ka kulud valuuta konventeerimisele.
Samas valitsuse lubadused, et koos euro kasutuselevõtuga hakkab meile investeeringuid nii aknast kui ka uksest sisse tulema on küll puhas demagoogia. Investeering tuleb ikkagi sinna, kus see saab pikemas perspektiivis konkurentide ees mingi konkurentsieelise. See võib olla kas tooraine lähedus, sihtturu lähedus, tööjõu odavus, energia odavus või mingi muu rahas mõõdetav väärtus. Euro kehtimine Eestis ametliku valuutana võib olla ainult üks lisaplussidest, aga ei pruugi. Momendil ei näe ma Eestil ühtegi suuremat eelist paljude teiste riikide ees ja euro ei anna seda samuti. Samuti on praegune valitsus suutnud suhted ära rikkuda ühe Eestile väga tähtsa kaubanduspartneri Venemaaga. Head suhted Venemaaga tooksid siia tunduvalt rohkem investeeringuid kui euro ja praegune MASU ei oleks nii hull. Logistiliselt oleks ju kõige õigem kui tooraine tuleks Venemaalt, Eestis see vääristatakse ja läheks siit edasi valmistoodanguna Euroopasse või mujale maailma. Samuti on Euroopa firmadel kasulik pidada oma tootmisi ja vaheladusid Eestis, Venemaa piiri lähedal, et maandada Venemaaga seonduvaid riske kuid olla siiski piisavalt lähedal sellele suurele ja rikkale turule. Soomlased on sellest aru saanud ja naudivad praegu oma õigete otsuste ja tegevuste vilju. See oleks suund millega valitsus peaks väga aktiivselt tegelema. Venemaa on siiski meie naaber ja jääb selleks, tahame me seda või ei taha. Me peame mõistma seda, et heanaaberlikud suhted Venemaaga on kasulikud eelkõige Eestile. Venemaa saab ilma Eestita väga hästi hakkama. Venemaal on ressursse mida saaksid kasutada Eesti tööstused ja Venemaal on suur turg kuhu saaksid oma kauppu müüa Eesti tootjad. Ei pea mõistlikuks meie praeguse valitsuse käitumist, kes poeb suure venna EL selja taha ja ähvardab, viibutab sealt rusikat ja esitab mõtetuid nõudmisi.
Muide, seoses euro tulekuga on üks väike tähelepanek veel. Olen rääkinud kõigi oma tuttavatega nii Soomes, Saksamaal, Austrias kui ka Prantsusmaal ja kõik väitsid, et peale euro tulekut hinnad poodides tõusid. Mitte küll palju aga siiski.
Aga nüüd pean lõpetama ja poodi minema ning ostma aastavahetuseks mõned šampused. Näed, meelde tuli, nendel tõstetakse samuti aktsiisi, nii, et ei tule välja, eelarve ei luba. Aga mis seal ikka, naabrimehel on katel ja torud olemas; Savisaar, hea mees, aitab ikka lihtinimest ja annab kartulit ning küttepuid, Ivarilt saan hea retsepti ning nüüd metsa ja metsakohinat ajama.


Rõõmurikast 2010 aastat teile kõigile.