Kaos nimega “jõulud”.

Jälle on see käes. Lastel silmad säravad ja ootused on suured. Täiskasvanutel hakkavad silmad kilama mingit laadi hullusest ning mõtted jooksma täiesti ebaloogilist rada pidi. Kui kogu aasta räägiti ainult säästmisest ja säästmisest, siis detsembris tekib inimestel nagu paanika võimaliku rahareformi ees uuel aastal ja kinnisidee kõikidest aasta jooksul kogutud säästudest võimalikult kiiresti vabaneda. Imelik on see, et isegi inimesed, kes kogu eelneva aasta on kõva häälega rääkinud kui raske neil on, pole tööd, pole süüa, pole õieti midagi, leiavad äkki midagi ja võtavad täie rinnaga kogu sellest kaosest osa.
Tahaks jõulu ajaks metsa vaikusesse ja rahusse minna. Tsivilisatsioonis hakkavad käed värisema. Ikka need samad “Tiliseb tiliseb aisakell”, “Püha öö” ja teised jõululaulud. Need lood tilisevad pühalikult juba uneski, tõsi väikeste varjatsioonidega, ja selle eest ei ole pääsu. Kõikjal samad dekoratsioonid väikeste lisadega, mis karjuvad silma, ning ei hiilga just tagasihoidlikuse ja maitsekusega. Igal pool samad jutud “kust, mida, mis hinnaga, kui palju jne.” sõltumata inimese vanusest, soost või rahvusest.
Jõulude ajal suudame millegipärast olla vägagi tolerantsed teineteise suhtes, aga seda vist sellepärast, et meil kõigil on ühine eesmärk ja siht, osta, osta ja veel kord osta.
Vägisi tekib tunne, et MASU millest tänaseks on saanud ANSIP (e. annab sipelda) on läbi saanud, Eesti hiilgeajad taas tagasi ning sisetarbimine taas tipus. Need 60 miljardit, mis statistika järgi peaksid inimestel säästudena pankades olema, soovitakse vist selle aasta viimase kuuga ära kulutada. Kaupmehed hõõruvad õnnest käsi kuigi samas teevad märtrinägu ja ahastavad võimaliku 1%-se müügimaksu laostava mõju üle. Ei ole täheldanud, et mingi maksutõus oleks kunagi ühegi kaupmehe kasumit märgatavalt vähendanud. Iga aasta lõpus teatatakse rõõmsa näoga käibe ja kasuminumbrite tõusust. Nojah, poleks olnud maksutõusu, oleks kasumitõus olnud suurem. Nüüd on loomulikult teine olukord, aga lõppkokuvõttes on alati lõpptarbija ehk tavaline inimene see, kes kõik need maksutõusud kinni maksab - mitte ettevõtja. Jõulude eel on just kõige õigem aeg hindade tõstmiseks, sest inimesed muutuvad vägagi heldeks. Tehakse igasuguseid annetusi, ei vaadata kaupade hindasid nõnda põhjalikult ja ostetakse asju, mille poole muul ajal isegi kogemata ei vaadata. Samas peale jõule asi muutub kardinaalselt. Üritagu siis keegi heategevuseks raha küsima tulla, tal veab kui tal pead lõhki ei lööda. Poed, kus ei korraldata allahindluskampaaniat, on praktiliselt tühjad. Nii et, kaupmehed, praegu on teie aeg, tõstke hindu, mis suudate, ja müüge palju jaksate - teil tuleb ju kogu ülejäänud aasta selle rasva peal elada. Kogu selle kaose eest metsa pageda samuti ei saa, metsa ründavad jõulukuuse soovijate hordid.
Julgen väita, et jõulud oma kunagises tähenduses on devalveerunud ja asendunud millegiga, millele ei ole veel nime välja mõeldud. Ainukesed, kes nõndanimetatud “jõuludest” tõsist rõõmu tunnevad on vist lapsed, aga sedagi puht pragmaatilistel põhjustel. On ju jõulud saamise aeg. Algab pikk koolivaheaeg, päkapikud toovad sussi sisse kommi ja “jõuluvana” toob hunnikutes kingitusi. Kõike seda varjutab aga tõdemus, et vanemad peavad üha rohkem ja rohkem rabelema, ning neil jääb üha vähem oma laste jaoks aega, et kõike neid kingitusi lastele lubada. Äkki oleks lastele kõige suurem kink hoopis see kui vanemad saaksid veeta ühe nädala nendega ja teha kõikke koos. Üritage, sest see aeg kui teiega enam ei soovita ühiselt midagi ette võtta, jõuab kätte kiiremini kui oskate arvata.
Te võiksite koos teha piparkooke, mitte osta neid poest. Võiksite teha lumememme või miks mitte lumekindluse eeldusel, et on lund. Võiksite minna perega koos metsa kuuse järgi ja koos jõulutoite valmistada.
Ei saa öelda, et oleksin selline musterisa olnud nagu ülalpool kirjeldasin, aga viimastel astatel oleme lastega koos piparkoogimaja valmis ehitanud ja suure hunniku piparkooke teinud ning ära kaunistanud ja teeme seda sellel aastal samuti. Samuti toome kindlasti koos kuuse ja kui on lund, siis teeme suure lumememme. Koos teme süüa ja koos sööme, koos teeme nalja ja naerame. Ja siis, ühel teatud õhtul oma laste rõõmsaid nägusid nähes, kui nad kingitused kätte saavad, läheb süda tõesti soojaks. Aga kogu see asi peaks toimuma hea tuju ja rõõmuga, mitte hambaid kiristades, rassides ja rabeledes ning pidevalt stressis olles. Jõulud peaksid esile kutsuma ainult positiivseid emotsioone mitte tüdimust, muret ja stressi nagu meil Eestis.
Endale tõotasin, hoida ennast eemal kõigest sellest jõuluhullusest. Parem istun kodus ja ei lähe ühelegi jõulusöömaajale ega jõulupeole.Teen ise süüa, võtan midagi head juua, teen kaminasse tule ja naudin seda muusikat mis mulle meeldib. Vaatan televiisorit kui tuleb mingi saade mida eelmisel aastal ei olnud ja kui ei tule siis loen raamatut.
Ma saan täiesti aru inimestest, kes vana aasta õhtul ennast pildituks joovad. Eks neile jõudis peale oma pangaarve, rahakoti sisu ja sõlmitud kiirlaenu lepinguga lähemat tutvumist raskemat sorti jõulupohmell kohale. Kuid maakera on ümmargune ja uuest aastast on uus ring juba alanud.