RAHA, RAHA, RAHA

Viimasel Kohila volikogu istungil oli arutlusel SDE poolt tehtud eelnõu, et volikogu ja komisjonide liikmed loobuksid oma sotsiaalsetest garantiidest. Need summad ühe inimese kohta ei ole suured, ca 200 krooni kuus, sõltuvalt komisjonide istungite arvust. Jätsin eelnõust välja volikogu esimehe, aseesimehe ja komisjonide esimehed. Aastas oleks sellisel juhul kogunenud ca 30 000-40 000 krooni. Kuna laste ja noorte spordi ja vaba aja tegevustelt on suur osa summasid maha tõmmatud, oleks antud raha väikesekski abiks kasvõi mõnele võistlusele või kultuuriüritusele transpordi üürimisel. Etteoodatult hääletati selle eelnõu vastu ja peamine põhjus oli rohkemm kui naljakas. Antud summa (100 krooni istungi eest) pidi inimesi motiveerima kohal käima ja nn. tööd tegema e. õigel ajal kätt tõstma samuti kompenseerima nende kulud. Kas tõesti enamus volikogu liikmeid on kandideerinud sinna raha pärast? Mina maksan igale istungile sõidu eest peale ja komisjoni töös osalemine ei tekita minule mingeid kulutusi. See 200 krooni mind rikkamaks ei tee ja praegusel hetkel mõtlen hoolega, kuhu ja kellele see summa annetada. Aga minu meelest on üks kord kuus volikogu istungil istumine ja üks kord kuus komisjoni istungil osalemine tõesti rohkem ühiskondlik ülesanne, mille ma endale olen vabatahtlikult võtnud, kui töö, mille eest peaks tasu saama.