PUSHBALL - JÕHKER MÄNG

«Kes meil järgmised hullud vastas on,» uurib higist tilkuv puššpallimängija pärast matši lõppu. Kas mängimiseks peab siis tingimata hull olema? «Ei pea. Piisab ka natuke ebanormaalne olemisest,» kõlab vastus.

Kaks minutit puššpalli võtab täismehe sama läbi kui kilomeetrijagu rassimist sõude-ergomeetril
Kui mälumängus esitatakse küsimus, millises pallimängus kasutatakse suurimat palli, on õigeks vastuseks puššpall, sest 26 kg kaaluvale ja 170 cm läbimõõduga punasele jurakale vastast ei leidu.
Vaatad ja tunned – ei taha mängida!
«On kontrollitav, aga kui ära hakkab minema, siis enam pidama ei saa,» kirjeldab puššpalli talitsemist eile Kiili valla mängudel usinalt palliplatsil mütanud kohalik vallavanem Tarmo Vaik.
1891. aastal Ameerikas välja mõeldud puššpalli mängiti Eestis esimest korda juba 1954. aastal, kuid tõsiseltvõetavat võistlussüsteemi pole välja kujunenud ei siin ega võõrsil. «Isegi rahvusvahelist alaliitu ei ole olemas,» märgib ala eestvedaja Alger Tammiste.
Kõik see ei sega aga mingilgi määral puššpalli nautimist. Iseasi, kas nauding on üldse võimalik. «Puššpall on selline mäng, et vaatad ja tunned, kuidas ei taha mängima minna! Ning platsi peal on tunne veel hullem – pingutus on räige. Nagu jookseks kilomeetri jagu täistempoga või sikutaks sama palju ergomeetrit,» kirjeldavad eilse võistluse esikohaga lõpetanud Kiili 1 võistkonna liikmed neid valdavaid tundeid.
Võistkonna tugisambaks osutus korvpalli Eesti meistrivõistlustelt hõbe- ja pronksmedaleid võitnud Karmo Allikas. «Hästi põnev. Mõlemal pool on lollakad mehed, kes arvavad, et neil on hästi palju jõudu, ning kukuvad siis suurt palli nügima – väga naljakas vaadata. Jõhker mäng!» kõlab Allikase lühikokkuvõte.
Kossumees Allikas: olen leidnud oma tõelise ala
Läbi ja lõhki spordimehena – tippkorvpallist loobumise järel katsetas Allikas enda sõnul käsipalli, kuid ei saanud tollega sina peale – asus Allikase hallollus kohe pärast esimest pušš-palliga sobitatud tutvust välja nuputama viise, kuidas mäng mitmetahulisemaks muuta.
«Kui saaks mängida õues murul, kus kukkumine nii valus pole, ja veidi pikemal platsil, kuhu mahuks rohkem kui neli mängijat, siis annaks taktikaga juba kombineerima hakata. Näiteks kasutada mõnda mängijat mitte pallilükkaja, vaid nö turvamehena,» arutles Allikas.
Et korvpallis jäi tal Eesti meistritiitel võitmata, külvas puššpallis saavutatud kiire edu Allikase pähe mõtte puuduolevat tiitlit püüdma asuda. «Olen leidnud oma tõelise ala,» muheles Allikas.
Tammiste sõnul loodetakse esimesed Eesti meistrivõistlused korraldada tänavu suvel – plaanis on kaheksaetapiline turniiridesari.
Mis on puššpall?
Mänguvahend: 26 kg kaaluv ja 170 cm läbimõõduga õõnes kummipall.
Mänguaeg: 2x2 minutit puhast. Katkestusi on aga nii palju, et kohtumine kestab 20 minuti kanti.
Väljak: 45x25 meetrit, korraga platsil 4-5 mängijat.
Reeglid: palli üle vastase otsajoone toimetamise eest saab 3 punkti. Poolaja keskel ja lõpus jagatakse lisapunkte vastavalt palli väljakul paiknemisele (sõltuvalt tsoonist). Kehakontakt vastasmängijatega keelatud, palli võib aga mängida igal moel – seda lükata, veeretada, õhku lüüa.