Halvasti laotud vundament, rikub kogu maja.

Hetkel käivad suured vaidlused põhikooli ja gümnaasiumiseaduse üle. Nagu igal uuendusel on ka sellel oma häid ja samas ka halbu külgi. Gümnaasium eraldatakse põhikoolist ja neist saavad kaks eraldiseisvat üksust. Gümnaasiumi säilimiseks peab seal õppima teatud arv õpilasi. See paneb löögi alla paljud väiksemad maakoolid kes siiski suudavad anda hea tasemega üldharidust. Mida me hetkel antud muudatustega saavutame, ei oska öelda. Lõhutakse ainult hästi toimivad üksused pakkumata midagi asemele. Ei tule sealt erilist kokkuhoidu ei riigile ega omavalitsustele, õpetajad jäävad enamuses ju põhikooli tööle ning koolihoone haldus ja ekspluatatsioonikulud ei vähene. Samas kui õpilaste arv kasvab, siis on kõike seda taastada vägagi keeruline. Samuti ei ole meil hetkel piisavalt alternatiive gümnaasiumile. Kutsehariduses on erialade valik suhteliselt piiratud ja sealt saadavad oskused ei vasta mitte alati tööturu vajadustele. Seoses eeldatava õpilaste arvu suurenemisega võib tekkida probleeme ka õpilaskodu kohtadega. Kas neid jätkub või mitte? Ja kui ei jätku, siis kellelt saavad koolid piisavalt vahendeid nende juurde ehitamiseks? Probleeme jagub, aga selleks probleemid ju on, et neid lahendada. Loodan ainult, et otsuseid ei tehta kiirustades ja et otsused ei ole poliitilised, vaid inimesi ja tulevikku arvestavad. Vead valede otsuste näol, maksavad hiljem valusalt kätte
.
Kogu selle tralli juures koolide ümber on ühed vägagi olulised haridusasutused jäänud natuke vaeslapse ossa - lasteaiad. Kuna riik on koolieelse hariduse andmise lükanud täielikult kohalike omavalitsuste kaela, siis seda ka ei puututa. Samas peab vald või linn garanteerima kõigile oma elanike lastele lasteaiakoha. Lasteaed peaks olema kogu haridussüsteemi üks tähtis osa ning saama ka riigipoolset suuremat tähelepanu ja tuge. Seda eriti praegusel ajal, kui paljude omavalitsuste eelarved on vägagi raskes seisus. Omavalitsused nagu riikgi peavad tegema suuri kärpeid. Lasteaiad on omavalitsuste allasutused ning nende finantseerida, kahjuks ka üks väheseid kohti, kust omavalitsused saavad midagi kärpida. Selline olukord teeb mind vägagi ettevaatlikuks. Lasteaedade töötajate niigi väikestest palkadest võetakse see viimanegi võimalik ära, õppevahenditeks raha ei eraldata ja remondimõtted peab teadmata aegadesse edasi lükkama. Kindlasti toob tänane olukord kaasa lasteaedade kohamaksu tõusu. Praegusel hetkel, kui enamusel inimestel on tegu, et säilitada peale pangalaenude maksmist elementaarnegi elatustase on iga maksutõus löök allapoole vööd. Sellest tulenevalt võib juhtuda, et paljud vanemad ei saa puht rahalistel põhjustel lapsi lasteaias hoida.
Me peame võtma lasteaedu kui kohti, kus lapse teadmistele ja käitumisele laotakse see vundament, mille peale kool hiljem maja ehitab. Samas teame me väga hästi, kui vundamendi ehitusel on tehtud vigu, ei saa peale laotud majast suuremat asja. Halvimal juhul kukub ta lihtsalt kokku. Vigasid selles vundamendis on loomulikult võimalik hiljem parandada, aga reeglina läheb see ühiskonnale väga kalliks maksma. Isiklikult pean väga oluliseks, et laps käiks lasteaias. On ju lasteaed koht, kus laps saab julguse ja õpib suhtlema teiste omavanustega. Lasteaiast leiab ta esimesed sõbrad, õpib esimesed käitumisreeglid, saab esimese aimduse sellest, mis on õige ja mis vale, mida tohib ja mida ei. Sellele lisandub loomulikult lapse ettevalmistamine kooliks. Õpitakse selgeks tähed ja numbrid ning natuke ka lugema ja kirjutama. Seega tehakse osa tööd kooliõpetajate eest ära. Kõiki neid tarkusi võib loomulikult ka kodus õpetada aga suhtlemisoskust ja julgust saab ainult erinevate lastega koos mängides, seega lasteaiast. Kuna lapsed on selles eas kõige vastuvõtlikumad kõigele uuele, maksavad nende kasvatamisel ja suunamisel tehtud vead hiljem valusalt kätte.
Olles kahe hiljuti kooli läinud (üks sellel aastal ja teine kolm aastat tagasi) lapse vanem, on lasteaiakogemus küllaltki värskelt meeles. Need õpetajad kes lasteaedades töötavad peavad olema missioonitundega. Kuidas muidu mõista, et sellise väikese palga juures, mida nad saavad, suudavad ja tahavad nad lastega tegeleda. Minu lapsed said lasteaiast julguse teiste lastega suhelda, said tähed ja numbrid selgeks, õppisid lugema ja mis kõige tähtsam, said kaasa tahtmise õppida. Kahjuks meie koolide õppeprogrammid lämmatavad selle tahtmise oma igava faktide pähetagumisega. Õnneks on ka koolides piisavalt õpetajaid, kes oskavad igavaid fakte huvitavalt serveerida. Erinevalt kooliõpetajatest, kes saavad oma palga riigieelarvest, on lasteaiaõpetajate olukord närviline. Oodatakse, kas omavalitsused seoses vajadusega kärpida oma kulusid, kärbivad ka nende palkasid. Selline olukord ei tekita erilist motivatsiooni lasteaiaõpetajana töötada ja noortel seda eriala õppida. Lasteaedade õpetajate tasustamine peaks toimuma samadel alustel kui kooliõpetajatel, samuti peaksid siin kehtima samasugused soodustused. Lasteaednike palk peab samuti tulema riigieelarvest ning palganumber peab vastama nende kvalifikatsioonile. Nende töö tähtsus ei ole väiksem kui kooliõpetajate oma. Riigieelarvest tulev töötasu annaks neile vähemalt mingisugusegi kindlustunde, mida praegu ei ole ja samas näitaks, et riik peab nende tööd tähtsaks.
Et maja vundament oleks tugev on vaja inimesi, kes oskavad seda laduda. Sama võib öelda ka meie haridussüsteemi kohta. Et meie lastest kasvaksid täisväärtuslikud ja elus edasijõudvad kodanikud peab see vundament mille peale kool hakab maja ehitama olema hästi laotud. Selleks peamegi väärtustama lasteaiaõpetajate tööd, kuna nemad laovad meie lastele selle vundamendi.