Peale eurot tulgu või veeuputus.

Uus aasta on alanud ja paljudel on tärganud uus lootus: “äkki sellel aastal …..”. Kahjuks tuleb vanast aastast kaasa selline taak, mis jätab enamuse nendest ootustest lootuseid paremaid aegu ootama.
Praegu läheb kogu valitsuse aur eurotsooniga liitumise peale. Kiidetakse ennast selle nimel tehtu eest ja tuuakse näiteks euroopa finantsinstitutsioonide tunnustavaid sõnavõtte meie kärbete ja väikese välisvõla kohta. Alati, kui selliseid kiidukõnesid kuulen, tekib mõte, kelle ja mille jaoks seda tehakse ja keda peetakse nendeks lollideks, kes kõike seda peaksid uskuma. Valitsus, mille peamiseks ülesandeks peaks olema tagada Eestis elavatele ja siin makse maksvatele inimestele inimväärne elukeskkond, on läinud teist teed. Täna sõidetakse nendest inimestest euro nimel rahulikult teerulliga üle. Kõik inimese elementaarsed vajadused ja väärtused on muudetud rahanumbriteks, et näha palju nende kaotamine meid eurole ehk “õnnele” lähemale toob. Tundub, et euro saab olema riigikogu valimistel praeguste valitsuserakondade kampaania
vundamendiks. Muud neil ju välja pakkuda ei ole! Seni on nad kõigist enda lubadustest taganenud või neid ignoreerinud, va. emapalga ülempiir, mis on kasulik ainult kõrgepalgalistele.

Kas keegi meist on mõelnud, palju me lõpuks oma väljateenitud tuludest riigile maksame ja mida me riigilt selle eest vastu saame? Eesti elanike maksukoormus ei ole väike. Kui panna kokku sotsiaalmaks, tulumaks, pensioni- ja töötuskindlustusmaksed ning käibemaks, läheb riigile umbes pool meie väljateenitud tuludest. Siia ei ole lisatud erinevaid aktsiisimakse, mis tegelikult tulevad samuti meie taskust. Kokkuvõtteks võime öelda, et kindlalt üle poole meie väljateenitud tuludest läheb riigile.
On ju täiesti iseenesestmõistetav, et kui sa millegi eest maksad, ootad sa vastu ka kvaliteetset teenust. Me saamegi riigilt vastu erinevaid teenuseid, aga nende kvaliteedis võib viimasel ajal üha rohkem kahtlema hakata. Maksumaksjana ootan ma, et ei peaks kuude kaupa ootama mõne eriarsti vastuvõtu järjekorras, et minu lapsed saaksid lasteaeda ja saaksid ka hea põhi ning gümnaasiumihariduse võimalikult kodu lähedal, et oleks julge õhtuti tänaval kõndida ning politsei kohtleks mind inimesena ja reageeriks minu murele, et tuletõrje jõuaks kohale siiski enne minu maja täieliku mahapõlemist, et teed oleksid igal ajal normaalselt läbitavad ja et pensionieas ei peaks ma kartulikoori sööma vaid saaksin ka inimväärselt puhata ja natuke reisida. Lisaks ootan, et riigijuhid austaksid oma riigi kodanike mitte ei peaks neid madalama klassi inimesteks, kellele võib vassida ja valetada ning kelle arvamus on tähtis ainult valimistel. Muul ajal aga kehtib reegel, “Suu pidada ja edasi teenida”. Ootan, et riigi ees oleksid kõik inimesed võrdsed. Momendil on aga võrdsed ja natuke võrdsemad.
Pean head ettevõtluskeskkonda ja tugevaid ettevõteid riigi seisukohalt väga tähtsaks. Samas kipuvad mõned Toompeal istuvad “natuke võrdsemad” unustama, tänu kellele on meie ettevõted tugevad ja jätkusuutlikud. Peame endale aru andma, et ilma töövõtjateta ei ole ka tööandjaid ehk ilma töölisteta pole ka ettevõteid. Töötajate sotsiaalsete garantiide pidev vähendamine ja suurettevõtjate pimesi kummardamine viib lõpuks selleni, et inimene hakkab otsima uut elu- ja töökohta, kus teda austatakse ja kus ta saab oma töö eest väärilist tasu. See koht ei ole aga eeldatavasti Eesti. Seda on näha olnud juba pikka aega, aga tänases olukorras mujale Euroopasse töölesiirdujate arv kindlasti kasvab. Eesti ei ole Hiina, kus on tööjõudu ülearu. Meie tööjõuresursid on väga piiratud ja sellepärast tuleb seda resurssi ka hoida. Töötajate sotsiaalsete garantiide vähendamine riigi poolt, palkade ning tööaja vähendamine ettevõtjate poolt ning jätkuv maksutõus suurendavad ebavõrdsust ja tekitavad järjest suuremat ebakindlust nii ettevõtete kui riigi suhtes. See viib aga inimeste mõtted mujale tööle siirdumisele. On juba vana tõde, et kõrge tööviljakusega on ainult motiveeritud tööline ja inimeste motivatsioon ei sõltu ainult ettevõtest kus ta töötab vaid kogu elukeskkonnast. Täna on inimestel järjest raskem leida motivatsiooni töötada oma kodumaal ja maksta siin makse. Kõige kurvem kogu asja juures on aga see, et esimestena lahkuvad hea hariduse- ja kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Selliseid inimesi on meil aga niigi vähe.
Kui mujal maailmas on majanduse elavdamiseks ja oma elanike majandusliku olukorra parandamiseks mindud kaudsete maksude (käibemaks, aktsiisimaks) vähendamise ja maksusoodustuste andmise teed, siis meie riigijuhid teevad euro nimel täpselt vastupidist. Milleks muidu on tarbekaupade hinnad Soomes ja Saksamaal juba odavamad kui Eestis. Lisaks võib teiste riikide kogemusest öelda, et koos euro tulekuga tõusid ka kõik hinnad. Ma ei ole iseenesest euro kasutuselevõtu vastu, kuid kas selle nimel oli tänasel raskel ajal vaja nõnda pingutada, et kasvõi veri ninast välja? Kas euro kasutuselevõt annab meile sellise tulemuse millest praegused valitsusjuhid räägivad? Kohe mitte ei saa seda uskuda.
Siin tahaks lõpetuseks küsida, kas viime rahva vaesuse piirile, ajame parimad spetsialistid välismaale ning saame lõpuks oma euro. Kuid mis saab edasi? Kas sellist eurot me tahtsimegi?