MaSu on lõppemas ja AnSip algamas.

Kahed valimised on läbi ja aastagi hakkab otsa saama. Selle aastaga peaks lõppema ka MaSu (e. majandussurutis) ja uuest aastast algama AnSip (e. annab sipelda). Paras aeg on arutleda, mida siis õieti korda on saadetud.Kohalikud valimised läksid meil paremini kui eelnevatel aastatel. Tegime tihedat koostööd nii Eestimaa Roheliste erakonnaga kui ka Rahvaliiduga. Seda, et meie koostöö õnnestus näitab juba see, et vähemalt Raplamaal jätkub see ka peale valimisi. Kuigi loen valimised õnnestunuks, ei ole hõiskamiseks samuti erilist põhjust, alati saab paremini. Kiita ja tänada tuleb hoopis valijaid, selle eest, et nad valima tulid. Sellist valimisaktiivsust ei osanud tõesti oodata.
Mida head on siis rahvale käesoleval aastal suudetud pakkuda? Otsisin mis ma otsisin, aga ei leidnud õieti midagi. Kui siis ainult kohalikud omavalitsused lõpetasid või lõpetavad käimasolevaid ehitisi, aga järgnevateks aastateks on nendegi võhm otsas ja enamuse püksirihm nõnda pingul, et sinna vahele mahuvad ainult unistused. Riigi poolt oleme kogenud ainult ebameeldivaid üllatusi, vaatamata lennukatele lubadustele. Peatati riigipoolsed maksed pensionisambasse, vähendati haigushüvitisi ning tõsteti käibemaksu ja mitmeid aktsiisimakse ja lisa on tulemas. Lisaks kõigele tehti ka töötaja koondamine ääretult lihtsaks, ning vähendati töötuskindlustust. Meie poolt oli välja pakutud ka töötajasõbralikum varjant, millega olid nõus nii tööandjad
kui ka ametiühingud, aga ikka valiti mitmest halvast see kõige halvem. Haigeks jäämist ei saa inimesed endale lubada, kuna see mõjub laastavalt perekonna eelarvele. Parem põeme kõik haigused töökohal olles läbi ja loodame, et sellest mingeid tõsisemaid tüsistusi ei teki. Töötus on kasvanud Eesti ajaloos rekordilisele tasemele ja kasvab eeldatavasti veelgi. Ei näe ma kuskil ühtegi uut töökohta, mida valitsuserakonnad valimiste ajal lubasid. Ja viie rikkama riigi hulka jõudmisest võime ainult und näha, seda ka 25 aasta pärast.

Tänaseks päevaks on meil tekkinud uus püha lehm nimega Euro. Ega see euro nii halb ka ei ole. Maksta temaga saab ja teeb reisimise mugavamaks, see on selge. Oma välimuselt nii ilus kui Eesti kroon, ta minu arust ei ole, aga ilu on subjektiivne mõiste ja raha väärtust ta ei vähenda. Ettevõtetel läheb arveldamine välisklientidega samuti lihtsamaks ja konkreetsemaks, ning kaovad ära mõningad valuutariskid ja ka kulud valuuta konventeerimisele. Samas valitsuse lubadused, et koos euro kasutuselevõtuga hakkab meile investeeringuid nii aknast kui ka uksest sisse tulema on küll puhas demagoogia. Investeering tuleb ikkagi sinna, kus see saab pikemas perspektiivis konkurentide ees mingi konkurentsieelise. See võib olla kas tooraine lähedus, sihtturu lähedus, tööjõu odavus, energia odavus või mingi muu rahas mõõdetav väärtus. Euro kehtimine Eestis ametliku valuutana võib olla ainult üks lisaplussidest, aga ei pruugi. Momendil ei näe ma Eestil ühtegi suuremat eelist paljude teiste riikide ees ja euro ei anna seda samuti. Eeldatavasti on euro kasutuselevõtuga kiirustamine, kahe valitsuserakonna valimiskampaania üks osa. Riigikogu valimised on tulekul ja nii hea oleks valimiste ajal rahvale öelda, et tänu meile on teil eurod taskus. See unustatakse aga ära, kes on selle euro nimel mitmed aastad püksirihma pingutanud.
Vägisi tekib küsimus, mille või kelle jaoks on tänane valitsus ja mida peab ta tähtsaks? Minu arusaam on, et iga valitsuse esmaseks prioriteediks peab olema Eesti kogu elanikkonna heaolu tagamine ja kasvatamine. Tänased valitsuse teod räägivad täpselt vastupidist, kui just Eesti elanikkonnaks ei peeta ainult väikest gruppi ettevõtjaid ja investoreid. Kuulates valitsusliikmete juttu ja nähes tegusid, leian nende vahel olevat väga suure ebakõla. Paistab, et me oleme valitsusele lüpsilehmad, mitte selle riigi kodanikud mille etteotsa nad on valitud. Kui tead, kuidas muuta raha asemel inimene meie valitsusele oluliseks, siis ütle seda minulegi.