Väike selgitus 07.01 Maalehes ilmunud artikli kohta.

On tore, et antud lugu sai nõnda suure vastukaja, olgu see siis negatiivne või positiivne. Kuid kommentare lugedes tekkis arusaamatus, kas inimese tõesti kardavad Venemaad sedavõrd või olid kommenteerijad valdavalt paduisamaalased, kellele sõna Venemaa mõjub nagu härjale punane rätik. Me peame aru saama Eesti praegusest situatsioonist. Eesti kuulub EL-i ja NATO-sse. Tänu sellele on Venemaapoolne jõukasutamine Eesti suhtes väga vähetõenäoline. EL soovib ja arendab nii kui nii Venemaaga häid kaubandus- ja muid suhteid. Seda tehakse aga EL-i kuuluvate suurriikide huvidest lähtuvalt mitte Eesti. Meie poliitikute asi on selles protsessis aktiivselt ja konstruktiivselt osaleda, mitte loopida Venemaa suunas ainult süüdistusi ja nõudmisi. Et asjad Eesti poolt areneksid, peame ise otsa lahti tegema. Loomulikult sõltub edasine suuresti Venemaast aga siis saame vähemalt öelda, "näete me tegime...". Esialgu ei pea see midagi suurt olema, näiteks Narva  silla renoveerimine ja läbilaske parandamine, paremate transpordiühenduste loomine ja meie poliitikute poolse Venemaa süüdistamise lõpetamine. Suhete parandamise protsess saab olema väga keeruline ja pikaajaline aga teha seda tuleb. Venemaa on meie naaber ja selle vastu ei saa meie midagi teha. Mina ei näe mingit mõtet oma naabriga pidevalt kakelda. Teeme ennast ainult kõigi ees lolliks. Samas annab korralik kaubanduslepe meie ettevõtetele võimaluse siseneda lihtsamini ühele suurele turule, mis kokkuvõtes hajutaks riske ja looks uusi võimalusi, kui kaubelda ainult Euroopaga.