Hurraa! Peale eurot tulgu või valimised!


Euro, euro ja veelkord euro. Sellest kuuleb nii hommikul, lõunal kui ka õhtul ja kõik kes eurost räägivad, kiidavad seda taevani. Uued investeeringud, tasakaalustatud eelarve ja mida veel. Väidetakse, et euro kasutuselevõt tagab meile hunnikutes hüvesid. Mõned väidavad, et laenuintressid vähenevad, aga unustavad, et pangad annavad laene juba ammu eurodes, teenides sellega aga lisatulu konventeerimise näol (see kulu kaob tõesti ära). Teised usuvad, et kinnisvara hinnad hakavad tõusma, kuid samas unustavad, et ega rahamass inimeste käes ei suurene. Seega milleks peaksid hinnad tõusma, kui ostujõud ei suurene. Jutud uute ettevõtete tekkimisest, saabuvatest suurtest investeeringutest ja ekspordi kasvust on samuti vägagi küsitava väärtusega. Kas keegi on kunagi põhjendanud, miks need uued ettevõted ja nendega koos ka töökohad peaksid peale euro kasutuselevõtu tekkima? Miks peaks siia tulema suurtes kogustes välisinvesteeringuid? Tänane tendents on hoopis see, et Eesti ettevõtjad otsivad arengu ja investeerimisvõimalusi väljastpoolt Eestit. Mis põhjusel peaks Eesti ettevõtete konkurentsivõime kasvama euro tulekuga? Kas paraneb toodete kvaliteet, alaneb hind või saavad meie toodetest üleöö maailmas tuntud brandid? Samuti ei ole väga tõsiseltvõetav väide, et ettevõtete valuutariskid kaovad, sest neid riske ei ole praktiliselt ka praegu. Kõigil suurematel ettevõtetel, mis tegelevad
impordi ja ekspordiga ning arveldavad palju eurode või USD-dga on ammu olemas EUR ja USD arved pankades. Tänu sellele ei teki vajadust ka igapäevaste konventeerimiste järele. Ja kuna euro ja krooni kurss on fikseeritud, siis ei ole vahet, mis päeval eurosid vaja kroonideks vahetada. Antud jutt ei tähenda seda, et ma oleksin euro vastane, vaid seda, et enamus kiidulaule eurotsooniga liitumise poolt on lihtsalt lihtinimese lollitamine.
Milleks on siis seda lollitamist ja eufooria tekitamist vaja? Vastus on väga lihtne, saabumas on riigikogu valimised ja valitsuserakondadel on vaja välja tulla ka mingi positiivse sõnumiga. Alati, kui selliseid kiidukõnesid kuulen, tekib mõte, kelle ja mille jaoks seda tehakse ja keda peetakse nendeks lollideks, kes kõike seda peaksid uskuma. Valitsus, mille peamiseks ülesandeks peaks olema tagada Eestis elavatele ja siin makse maksvatele inimestele inimväärne elukeskkond, on läinud teist teed. Täna sõidetakse nendest inimestest euro nimel rahulikult teerulliga üle. Kõik inimese elementaarsed vajadused ja väärtused on muudetud rahanumbriteks, et näha palju nende kaotamine meid peatselt saabuvale “õnnele” lähemale toob. Tundub, et euro saab olema riigikogu valimistel praeguste valitsuserakondade kampaania vundamendiks. Muud neil ju välja pakkuda ei ole! Seni on nad kõigist enda lubadustest taganenud või neid ignoreerinud, va. emapalga ülempiir, mis on kasulik ainult kõrgepalgalistele. Eurotsooniga liitumise kohal on aga mitmeid tumedaid pilvi. 2010. aasta eelarve saime tasakaalu, aga sellele aitasid kaasa riigiasutustelt võetud dividentid. 2011. aastal riigil selliseid võimalusi enam ei ole, ettevõtetel lihtsalt ei ole raha. Töötuse kasv ja palkade langus 2010. aastal jätkub, seega vähenevad ka riigi tulud. Kas leitakse piisavalt lisakärpekohti riigieelarve tasakaalu saamiseks? Sisetarbimine väheneb veelgi ja tänu sellele ning lisandunud aktsiisidele ei ole kaupmeestel võimalik ega ka mõtekas toodete hindu alandada, see lihtsalt ei suurendaks inimeste tarbimist. Riik kindlasti leiab mooduseid hoidmaks eelarvet tasakaalus, aga kuidas mõjub see meile? Kas järgmiste maksutõusudena?



Me maksame suuri summasid oma väljateenitud tuludelt riigile, aga kas keegi meist on mõelnud kui palju! Eesti elanike maksukoormus ei ole väike. Kui panna kokku sotsiaalmaks, tulumaks, pensioni- ja töötuskindlustusmaksed ning käibemaks, läheb riigile umbes pool meie väljateenitud tuludest. Siia ei ole lisatud erinevaid aktsiisimakse, mis tegelikult tulevad samuti meie taskust. Kokkuvõtteks võime öelda, et kindlalt üle poole meie väljateenitud tuludest läheb riigile. Kõik me teame, et riigi korralikuks toimimiseks vajab ta tulusid, aga kas maksumaksjad peame olema ainult meie, tööinimesed. Usun, et tuleks uuesti kehtestada ettevõtete tulumaks, millisel määral on juba omaette teema.


On ju täiesti iseenesestmõistetav, et kui sa millegi eest maksad, ootad sa vastu ka kvaliteetset teenust. Me saamegi riigilt vastu erinevaid teenuseid, aga nende kvaliteedis võib viimasel ajal üha rohkem kahtlema hakata. Maksumaksjana ootan ma, et ei peaks kuude kaupa ootama mõne eriarsti vastuvõtu järjekorras, et minu lapsed saaksid lasteaeda ja saaksid ka hea põhi ning gümnaasiumihariduse võimalikult kodu lähedal, et oleks julge õhtuti tänaval kõndida ning politsei kohtleks mind inimesena ja reageeriks minu murele, et tuletõrje jõuaks kohale siiski enne minu maja täieliku mahapõlemist, et teed oleksid igal ajal normaalselt läbitavad ja et pensionieas ei peaks ma kartulikoori sööma vaid saaksin ka inimväärselt puhata ja natuke reisida. Ettevõtete tulumaks aitaks oluliselt levendada probleeme sotsiaalsektoris.


Pean head ettevõtluskeskkonda ja tugevaid ettevõteid riigi seisukohalt väga tähtsaks. Samas kipuvad mõned Toompeal istuvad “natuke võrdsemad” unustama, tänu kellele ettevõtet tegelikult toimivad. Loomulikult on ettevõtjad oma ideede ja pealehakkamisega majanduse ühed võtmetegijad, aga ilma töövõtjateta ei ole ka tööandjaid ehk ilma töölisteta pole ka ettevõteid. Töötajate sotsiaalsete garantiide pidev vähendamine ja suurettevõtjate pimesi kummardamine viib lõpuks selleni, et inimene hakkab otsima uut
elu- ja töökohta, kus teda austatakse ja kus ta saab oma töö eest väärilist tasu. Seda on näha olnud juba pikka aega, aga tänases olukorras mujale Euroopasse töölesiirdujate arv kindlasti kasvab. Eesti ei ole Hiina, kus on tööjõudu ülearu. Meie tööjõuresursid on väga piiratud ja sellepärast tuleb seda resurssi ka hoida. Töötajate sotsiaalsete garantiide vähendamine riigi poolt, palkade ning tööaja vähendamine ettevõtjate poolt ning jätkuv maksutõus suurendavad ebavõrdsust ja tekitavad järjest suuremat ebakindlust, nii ettevõtete kui riigi suhtes. See seab inimesed aga dilemma ette, kas jääda Eestisse või siirduda tööle mujale. On juba vana tõde, et kõrge tööviljakusega on ainult motiveeritud tööline ja inimeste motivatsioon ei sõltu ainult ettevõtest kus ta töötab vaid kogu elukeskkonnast. Täna on inimestel järjest raskem leida motivatsiooni töötada oma kodumaal ja maksta siin makse. Kõige kurvem kogu asja juures on aga see, et esimestena lahkuvad hea hariduse- ja kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid. Selliseid inimesi on meil aga niigi vähe, aga just neid me vajame kõige rohkem, et moderniseerida oma tööstust ja arendada uusi innovaatilisi tooteid. Ootaks meie praeguselt valitsuselt inimlikumat ja mõistvamat suhtumist inimestesse, kes tegelikult riiki üleval peavad. Kui mujal maailmas on majanduse elavdamiseks ja oma elanike majandusliku olukorra parandamiseks mindud kaudsete maksude (käibemaks, aktsiisimaks) vähendamise ja maksusoodustuste andmise teed, siis meie riigijuhid teevad euro nimel täpselt vastupidist. Milleks muidu on tarbekaupade hinnad Soomes ja Saksamaal juba odavamad kui Eestis. Lisaks võib teiste riikide kogemusest öelda, et koos euro tulekuga tõusid ka kõik hinnad. Ma olen euro kasutuselevõtu poolt, kuid kas selle nimel oli tänasel raskel ajal vaja nõnda pingutada, et kasvõi veri ninast välja ja seada inimesed olukorda, kus nad peavad iga päev mõtlema, kas laenud on makstud, kas lapsel on korralikke riideid selga panna, kas kuu lõpuks ikka jätkub raha toidule jne. Kas euro kasutuselevõt annab meile sellise tulemuse ja kasu, millest praegused valitsusjuhid räägivad, või on see juba alanud valimiskampaania?