PUSHBALL - JÕHKER MÄNG

«Kes meil järgmised hullud vastas on,» uurib higist tilkuv puššpallimängija pärast matši lõppu. Kas mängimiseks peab siis tingimata hull olema? «Ei pea. Piisab ka natuke ebanormaalne olemisest,» kõlab vastus.

Kaks minutit puššpalli võtab täismehe sama läbi kui kilomeetrijagu rassimist sõude-ergomeetril
Kui mälumängus esitatakse küsimus, millises pallimängus kasutatakse suurimat palli, on õigeks vastuseks puššpall, sest 26 kg kaaluvale ja 170 cm läbimõõduga punasele jurakale vastast ei leidu.

Pushball? Mis spordiala see selline on?

Pushball, kui palimäng mõeldi välja 1891 aastal USA-s M.G. Crane poolt. Mäng võeti omaks Harvardi ülikooli üliõpilaste seas aga suuremat kõlapinda ta siiski ei saavutanud. Euroopas toimusid esimesed võistlused 1902 aastal, kuid ka seal jäi ta põhiliselt üliõpilaste ajaveetmismeetodiks. Tõsisemalt on arenenud hobustel mängitav pushball. Sellel alal on isegi tekkinud mõningad klubid ja peetakse regulaarseid võistlusi. Esialgselt oli mänguplatsi suuruseks 128m X 46m, ning mängijate arv ei olnud limiteeritud. Palli läbimõõt oli 1,83 m ja kaal 23 kg.
Tänapäeval on pushball tuntud rohkem ühe atraktsioonina või seltskondliku tegevusena erinevatel firmade üritustel. Tõsiseid turniire selles mängus korraldatud ei ole. Alates sellest aastast  Eestis asjad muutuvad. Eesti Pushballi klubil ja siinkirjutajal on plaan korraldada esimesed Eesti meistrivõistlused pushballis. Oleme töötanud välja konkreetsed mängureeglid ja proovinud nende toimimist ka eelmisel aastal toimunud paaril turniiril. Üldiselt läks kõik hästi, kuigi tuli teha ka mõningaid väiksemaid muudatusi. Mängu põhieesmärk on toimetada pall üle vastasvõistkonna poole otsajoone, aga punkte saab ka teisiti. Tänapäeval on mänguplatsi suuruseks 45m X 25m ja mänguajaks on 2 X 2 minutit, sest rohkemaks ei ole mängijad lihtsalt suutelised. Mänguvahendiks on täispuhutud kummipall, mille läbimõõduks on 1,7 m ja kaaluks 26 kg. Korraga on platsil kummastki võistkonnast 5 mängijat.  Kuna mäng ise nõuab tugevat füüsilist pingutust, head kordinatsioonivõimet ja tugevat meeskonnatööd, ei saa seda võtta lihtsalt meelelahutusena. Seda näitas ka

RAHA, RAHA, RAHA

Viimasel Kohila volikogu istungil oli arutlusel SDE poolt tehtud eelnõu, et volikogu ja komisjonide liikmed loobuksid oma sotsiaalsetest garantiidest. Need summad ühe inimese kohta ei ole suured, ca 200 krooni kuus, sõltuvalt komisjonide istungite arvust. Jätsin eelnõust välja volikogu esimehe, aseesimehe ja komisjonide esimehed. Aastas oleks sellisel juhul kogunenud ca 30 000-40 000 krooni. Kuna laste ja noorte spordi ja vaba aja tegevustelt on suur osa summasid maha tõmmatud, oleks antud raha väikesekski abiks kasvõi mõnele võistlusele või kultuuriüritusele transpordi üürimisel. Etteoodatult hääletati selle eelnõu vastu ja peamine põhjus oli rohkemm kui naljakas. Antud summa (100 krooni istungi eest) pidi inimesi motiveerima kohal käima ja nn. tööd tegema e. õigel ajal kätt tõstma samuti kompenseerima nende kulud. Kas tõesti enamus volikogu liikmeid on kandideerinud sinna raha pärast? Mina maksan igale istungile sõidu eest peale ja komisjoni töös osalemine ei tekita minule mingeid kulutusi. See 200 krooni mind rikkamaks ei tee ja praegusel hetkel mõtlen hoolega, kuhu ja kellele see summa annetada. Aga minu meelest on üks kord kuus volikogu istungil istumine ja üks kord kuus komisjoni istungil osalemine tõesti rohkem ühiskondlik ülesanne, mille ma endale olen vabatahtlikult võtnud, kui töö, mille eest peaks tasu saama.

Aitab lobisemisest, meile peatselt saabuva helge tuleviku üle.

Lugedes teisipäeval, 16. Veebruaril toimunud riigikogu istungjärgu stenogrammi, mis puudutas ettevõtluskeskkonna arendamist ja tööhõive suurendamist, tekitas see vastandlike tundeid ja mõtteid. Teema iseenesest on hetkel ehk üks tähtsamaid, millega riik ja omavalitsused peaksid tegelema. Töötuse vähenemist hetkel siiski veel näha ei ole, vaid toimub hoopis vastupidine. Tänase päeva seisuga võiksime aga öelda, et oleme antud probleemi käsitlemisega juba natuke hiljaks jäänud, kuigi, kõik ei ole veel kadunud.
Te võite mind nüüd nimetada Savisaare sabarakuks või kelleks iganes, aga minule meeldis Tallinna linnapea sõnavõt ja ka reaalsed teod, mida Tallinn on teinud. Suurel hulgal töö kaotanud inimestel on siiski mingisugunegi rakendus. Nimetame neid siis sotsiaalseteke töökohtadeks või milleks iganes. Samuti saavad nad suuremat sissetulekut kui riik neile sotsiaaltoetusena maksab. Mõned väidavad, et need töökohad on ajutised ja ei lahenda probleemi ennast. Aga loomulikult on need töökohad ajutised ja ei olegi mõeldud probleemi lahenduseks, vaid selle leevendamiseks. Täna peame mõtlema ka sellele, et iga töö kaotanud inimese taga on veel inimesi, keda tööpuudus otseselt puudutab (abikaasa, lapsed). Seega, igasugune tegevus, mis annab natukenegi sisseulekut on ainult tervitatav, olgugi, et ajutine. Samuti tuleks üle vaadata riigipoolsete sotsiaaltoetuste süsteem. Sotsiaaldemokraadid on teinud selles suhtes väga häid ja riigile odavaid ettepanekuid, need küll ei vähenda vaesust aga leevendavad vähemalt natukene raskustes perede ja eriti laste olukorda. Sama eesmärki täidavad ka sotsiaalsed töökohad Tallinnas.

Vabariigi aastapäeva tähistamine Kohilas

Oli au, olla kutsutute seas, Kohila valla poolt korraldatud vabariigi astapäevapeole. Pidu toimus Kohila gümnaasiumi aulas. Esmane emotsioon oli, nagu oleks sattunud presidendi vastuvõtule. Vallavolikogu esimees ja vallavanem koos oma abikaasadega seisid ukse ees reas ja tervitasid kõikki kohalesaabunuid kätpidi. Paljudele inimestele oli see kindlasti suur au. Kahju oli ainult volikogu esimehest ja vallavanemast ning nende abikaasadest, sest rahvast tuli kohale palju. Üritus algas loomulikult eeskavaga. Väga hea mulje jättis kõigist Kohila vallas tegutsevatest kooridest ja ansamblitest kokku pandud ühendkoor. Aga loomulikult olid kõik esinejad tublid. Volikogu esimehe kõne läks minu meelest natuke pikaks, aga sellest ei olnud midagi hullu. Edasi läks lahti külapidu nagu külapidu ikka. Valla poolt pakuti veel torti ja kohvi, kangemat kraami pidid ise ostma. Ansambel mängis, inimesed kes tantsisid, kes rääkisid omavahel juttu ja lapsed jooksid mööda koolimaja ringi. Sain tuttavaks paljude uute inimestega ja kohtusin ka vanade tuttavatega. Räägitud sai kõigest, poliitikast, ilmast, lastest jne. Igatages loen üritust kordaläinuks. Mida sa raskel ajal veel soovid.